Tellitavate videote vaatamise kanalite tavapärane sissetulek on reklaam ja tellijad. Ausate teenusepakkujate tuules on alati oma tegevust püüdnud arendada ka ebaausad, kes on ohuks nii tarbijate kui autoriõiguste omanike rahakotile. Statistika näitab, et illegaalsed sisu allalaadimised on viimastel aastatel langustrendis, kuna vaatajad eelistavad kasutada turvalisi keskkondi, mille pakuvad võimalused on ka üha laiemad.
Olukord paraneb seetõttu, et voogedastuse teenuse hinnad on muutunud taskukohasemaks ning üha vähem vaatajaid soovivad riskida piraatfailide allalaadimisega, mis on võimalik viirusega nakatumise oht ning kardetakse ka järelevalveasutustele vahele jäämisega. Seega on probleem illegaalsete failivahetuste juurest liikunud pigem voogedastatud sisu autoriõiguste juurde – kas autoriõigustega kaitstud sisu on lubatud näidata või mitte.
Sisu pakkujaid on erinevaid – legaalseid ja illegaalseid. Neid kiirelt eristada ei olegi alati lihtne. Aga teatavad võimalused selleks siiski on teades nüansse, millele tähelepanu pöörata. Selge on see, et petturid peibutavad vaatajaid atraktiivsete filmide, telesarjade ja spordiga. Nad kasutavad ära inimesele omast soovi minna kergema vastupanu teed.
Petturid soovivad luua võimalikult turvalisena näivat veebikeskkonda, et vältida pettuse kerget ära tundmist. Näiteks maailma saja suurima ettevõtte puhul on leitud, et peaaegu pooltel oli probleeme petureklaamidega, kus kasutati ära nende hea mainet või väljanägemist usalduse tõstmiseks.
Paljud tarbijad ei oska eristada ausat ja petturlikku veebilehte. Kui petulehe huviorbiidis olev teenus või kaup on reeglina tasuline, siis petturid sätivad oma peibutusargumendiks „konkurentsitult turu parima hinna“.