Keskuse aastaraamatud

 
2005
. aastal loodi spetsiaalsed Euroopa tarbijakaitsekeskused paljudesse uutesse liikmesriikidesse, sealhulgas ka Eestisse. Tarbijakaitseameti juures alustas eraldi osakonnana tööd EL tarbija nõustamiskeskus. Keskus kaitseb tarbijate õigusi ülepiiriliste ostude korral.
 


2006. aasta
oli Tarbijakaitseameti juures tegutsevale EL tarbijanõustamiskeskusele teine tegevusaasta. Aasta tegemistega võib rahule jääda – keskuses õnnestus lahendada erinevaid ülepiirliste ostudega seotud probleeme ja kaebusi, olla abiks nii Eesti kui teise liikmesriikide tarbijatele ning anda välja erinevaid tarbijainfomaterjale, mis aitavad kaasa probleemide ennetamisel ja lahendamisel.

 
2007. aastat
võib pidada edukaks. Keskuse menetluses olnud ülepiiriliste kaebuste arv tegi hüppelise kasvu võrreldes varasemate aastatega. Sellest võib järeldada, et vajadus ülepiirilisi probleeme lahendava tarbijakaitsekeskuse jaoks on Eestis olemas ning tarbijad leiavad tee meieni.
 
Vaadates tagasi 2008. aastasse, on hea meel tõdeda, et mitmed tarbijaprobleemid leidsid keskuse abiga lahenduse. Samuti anti välja erinevaid infomaterjale tarbijaõigustest, et viia tarbijateni teavet erinevates valdkondades tekkida võivate probleemide ennetamisel kui ka abi saamisel. Üheks märkimisväärsemaks tegevuseks 2008. aastal võib pidada Internetikaubandust puudutava üleriigilise kampaania läbiviimist.
 
2009
. aasta oli Euroopa Loodu tarbija nõustamiskeskuse jaoks töömahukas – keskusesse esitatud pöördumise arv tõusis kordades. Keskuse abiga leidsid lahenduse mitmed tarbijaprobleemid ning õnnestus mitmeid vaidlusi ennetada läbi asjakohase nõustamise.
 Heites pilgu tagasi nõustamiskeskuse tegevusele ning tarbijate piirülestele probleemidele läbi viimaste aastate, jääb esimesena silma asjaolu, et 2010. aastal laekunud kaebuste arv on võrreldes keskuse esimese tegevusaastaga rohkem kui kolmekordistunud. Põhjusteks kindlasti nii ülepiiriliste ostude kasv kui ka tarbijate suurenenud teadlikkus nõustamiskeskuse poolt pakutavates teenustest. Problemaatilisimaks valdkonnaks ülepiiriliste tarbijatehingute puhul on jätkuvalt Internetikaubandus, millega seotud kaebused moodustasid 2010. aastal EL tarbija nõustamiskeskusele laekunud kaebuste koguarvust ligi 20%-lise osakaalu.
 

Hinnates nõustamiskeskuse 2011. aasta tegevusi ning tarbijate piirüleseid probleeme, tuleb tõdeda, et ülepiirilised ostud on muutumas ka Eesti tarbijate jaoks järjest igapäevasemaks. Sagedasemaks piiriüleseks tehinguks võib pidada e-oste, mis ei piirdu enam ammu vaid tehnikakaupade ja rõivaste-jalatsite ostmisega, vaid teistest riikidest ostetakse Interneti teel nii autosid, mööblit kui erinevaid teenuseid. Digitaalmaailma areng seab väljakutseid ka tarbijakaitsele,  leidmaks lahendusi ka komplitseeritud juhtumitele, kus müüja ning tarbija ei asu samas liikmesriigis.

2012. aastal tegi piiriüleseid oste käsitlevate tarbijapöördumiste arv märkimisväärse hüppe. Kõige kättesaadavam ning levinum piiriülese tehingu vorm on jätkuvalt e-kaubandus ehk ostud Interneti vahendusel. Paraku on e-kaubandus ka peamiseks kaebuste esitamise põhjuseks. Ka Internetipettused on üheks märksõnaks, mis 2012. aastat iseloomustab, sest väga suures ulatuses laekus keskusele tarbijate pöördumisi, milles paluti abi pettuse tunnustega probleemide lahendamisel.

2013. aastal kasvas tarbijate poolt esitatud piiriüleste kaebuste arv märgatavalt, mis näitab, et EL siseturu kasutamine muutub tarbijate poolt aasta-aastalt aktiivsemaks. Internetikaubandus on tänase tarbimismaailma lahutamatu osa. Kui Eesti tarbija suhtub e-kaubandusse veel mõnevõrra skeptiliselt, siis Euroopa Liidus tervikuna ostab e-kaubanduse vahendusel kaupu või teenuseid 53% internetikasutajatest.

2014. aastal jäi tarbijapöördumiste arv sellele eelnenud aastaga samale tasemele.2014. aasta kohta võib iseloomustavalt öelda, et aktiveerus piiriülene telefonimüük, sellega kaasnev soovimatute toodete edastamine tarbijatele, samuti tõusetus niinimetatud tellimuslõksude ehk „subscription traps“ probleem. Tellimuslõksud on eelkõige internetis levivad pakkumised, kus tarbija enesele teadvustamata seob end pikaajalise lepingu ning maksekohustusega. Näiteks enda sidumine „tasuta“ autohindamise teenuse või tervisetoodete tellimusega.