Euroopa kohtu lahendid

Euroopa Kohtu otsused, millest võib tarbijatele olla abi kauplejale piiriülese kaebuse esitamisel:

  • Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C‑402/07 ja C‑432/07

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004 (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91) artikli 2 punkti l ja artikleid 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et hilinenud lendu – sõltumata hilinemise kestusest, mis võis olla pikaajaline – ei saa käsitada tühistatud lennuna, kui lend toimub vastavalt lennuettevõtja algselt kavandatud lennuplaanile.

    Määruse nr 261/2004 artikleid 5, 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et hüvitise saamise õiguse kohaldamise eesmärgil võib hilinenud lendude reisijaid võrdsustada tühistatud lendude reisijatega, ja seega võivad nad tugineda õigusele saada hüvitist, mis on ette nähtud selle määruse artiklis 7, kui nad hilinenud lennu tõttu kaotavad aega kolm tundi või rohkem, teisisõnu kui nad jõuavad oma lõppsihtkohta kolm tundi pärast lennuettevõtja poolt algselt kavandatud saabumisaega või hiljem. Sellegipoolest ei ole anna niisugune hilinemine reisijatele õigust saada hüvitist, kui lennuettevõtja suudab tõendada, et pikaajalise hilinemise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, ehk asjaolud, mis väljuvad lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt.

    Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et õhusõiduki tehniline probleem, mis toob kaasa lennu tühistamise või hilinemise, ei kuulu nimetatud sätte tähenduses mõiste „erakorralised asjaolud” alla, välja arvatud juhul, kui see probleem tuleneb sündmustest, mis oma olemuselt või päritolult ei ole omased asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt.

     
  • Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-11/11

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004 (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91) artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et ümberistumistega lennu reisijale, kelle lend väljus määruse artiklis 6 sätestatud piiridest väiksema hilinemisega, kuid kes jõudis oma lõppsihtkohta kavandatud saabumisajast kolm või enam tundi hiljem, tuleb maksta selle artikli alusel hüvitist, kuna kõnealuse hüvitise maksmine ei sõltu väljalennu hilinemisest ja järelikult ka artiklis 6 sätestatud tingimuste täitmisest.
     
  • Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C‑581/10 ja C‑629/10:

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikleid 5–7 tuleb tõlgendada selliselt, et hilinenud lendude reisijatel on õigus saada selle määruse alusel hüvitist, kui nad kaotavad nende lendude tõttu aega kolm või rohkem tundi, ehk kui nad jõuavad oma lõppsihtkohta kolm või rohkem tundi lennuettevõtja poolt esialgu kavandatust hiljem. Samas ei anna niisugune hilinemine reisijatele õigust saada hüvitist, kui lennuettevõtja on võimeline tõendama, et pikaajaline hilinemine on tingitud erakorralistest asjaoludest, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, ehk asjaoludest, mis väljuvad lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt.
  • Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C‑12/11

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004 (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91) artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellised asjaolud, nagu Euroopa õhuruumi osaline sulgemine Islandil asuva vulkaani Eyjafjallajökull purske tagajärjel, on „erakorralised asjaolud” selle määruse tähenduses, mis ei vabasta lennuettevõtjaid kohustusest pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust.

    Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti b ja artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui lend tühistatakse „erakorraliste asjaolude” tõttu, mille kestus on selline nagu põhikohtuasjas, tuleb nendes sätetes ette nähtud lennureisijate eest hoolitsemise kohustust täita, ilma et see mõjutaks nimetatud sätete kehtivust.

    Sellegipoolest võib lennureisija selle alusel, et lennuettevõtja ei ole täitnud oma kohustust pakkuda määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ette nähtud hoolitsust, nõuda tagasi ainult need summad, mis iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades näivad lennuettevõtja poolt nimetatud reisija eest hoolitsemise kohustuse täitmata jätmise korvamiseks vajalikud, asjakohased või mõistlikud, mida peab hindama siseriiklik kohus.

  • Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C‑410/11:

    Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, kirjutati Euroopa Ühenduse poolt alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ, artikli 22 lõiget 2 koostoimes selle konventsiooni artikli 3 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et õigus hüvitisele ja pagasi kaotsimineku eest vedajal lasuva vastutuse piirmäär on kohaldatavad ka reisija suhtes, kes nõuab seda hüvitist sellise pagasi kaotsimineku eest, mis on registreeritud teise reisija nimel, kui kaotsiläinud pagas sisaldas tõepoolest esimese reisija asju.
     
  • Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C‑65/09 ja C‑87/09:

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta artikli 3 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kui puudusega tarbekaup, mis enne puuduse ilmnemist paigaldati tarbija poolt heauskselt vastavalt selle laadile ja kasutusotstarbele, viiakse lepinguga vastavusse asendamise teel, siis peab müüja kas ise selle kauba eemaldama kohast, kuhu see paigaldati, ja paigaldama sinna asenduskauba või katma selle eemaldamiseks ja asenduskauba paigaldamiseks vajalikud kulud. Müüjal on see kohustus sõltumata sellest, kas ta kohustus müügilepingu alusel paigaldama algselt ostetud tarbekauba.

    Direktiivi 1999/44 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui siseriiklikud õigusnormid annavad müüjale õiguse keelduda lepingule mittevastava kauba asendamisest – mis on ainuke võimalik parandusmeede – sel alusel, et nende normidega kehtestatud kohustuse tõttu eemaldada see kaup kohast, kuhu see oli paigaldatud, ja paigaldada sinna asenduskaup, tekitab see asendamine talle ebaproportsionaalseid kulusid, võrreldes väärtusega, mis kaubal oleks juhul, kui lepingule mittevastavust ei esineks, ja võrreldes lepingule mittevastavuse olulisusega. Selle sättega ei ole aga vastuolus see, kui tarbija õigust saada hüvitist puudusega kauba eemaldamise ja asenduskauba paigaldamise kulude katteks piiratakse niisuguses olukorras selliselt, et müüja hüvitab kulud proportsionaalses summas.

 

Juurdepääs Euroopa Liidu õigusaktidele